Autor:
Eduard Rudi

Tõnis Hendrik Hlebnikov: ilus kood, mis lahendab probleemi elegantselt, on võrreldav õnnestunud meloodiaga

Tartu Ülikooli informaatika magistriõppekava vilistlane Tõnis Hendrik Hlebnikov on mingis mõttes ebatüüpiline näide üliõpilasest. Püssist pärit ja Lüganuse Keskkoolis õppinud noormees oli lapsena agar tundi segama. Matemaatikatundi võttis poiss kaasa padja, mille ta asetas demonstratiivselt lauale, et tunni ajal oleks mugavam tukastada. 2013. aastal astus Tõnis Hendrik Tartu Ülikooli  psühholoogiat õppima. Enda sõnul lohises ta sellel erialal viis aastat, mille jooksul tekkis tal huvi hoopis informaatika vastu. Kui Tõnis Hendrik oli Bristoli Ülikoolis informaatikat õppiva sõbra juhendamisel valmis teinud oma elu esimese programmi, mis kohe ka toimis, oli ta sellest nii võlutud, et kui tuli kandideerimisaeg, ei mõelnud ta kaua – läks katsetele, sai sisse, läbis järjest bakalaureuse- ja magistriõppe ning õpib nüüd juba doktorantuuris.  

„Tartu Ülikool on minu jaoks alati prestiižne olnud. Kui ülikoolieelsel ajal ütles keegi minu ringkonnast sõna „ülikool“, mõtles ta sellega alati just Tartu Ülikooli. Lisaks olin kuulnud, et informaatika õpetamisel on Tartus teoreetiline pool tugev, seega ei olnud minu jaoks küsimustki, millisesse ülikooli astuda,“ selgitab Tõnis Hendrik.  

 

Informaatika kui maagia 

Arvutinägemise nooremteaduri arvates on informaatika praegusel ajal kõige olulisem eriala üldse. „Mida rohkem liigume igasuguste nutilahenduste poole, seda enam on vaja inimesi, kes arvutiteadusest aru saavad ja oskavad neid lahendusi luua. Samas on programmeerimine kõige lähedasem asi maagiale: ütled võlusõnad ja siis asjad juhtuvad. See eriala nõuab suurt loomingulisust,“ kirjeldab noormees.  

Ta on pikka aega aktiivselt tegelenud ka muusikaga ning leiab, et muusikal ja informaatikal on sarnased küljed. „Mingil hetkel avastasin, et saan programmeerides kätte samasuguse tunde kui muusikat luues, kuna on miljon viisi, kuidas lahendusteni jõuda. Mõlemas valdkonnas tuleb leida kaval trikk või loominguline nüanss, mis viib lahenduseni või teeb asja huvitavaks. Kui olen valmis kirjutanud ilusa koodi, mis lahendab probleemi elegantselt, siis on see võrreldav mõne õnnestunud meloodiaga,“ ütleb Tõnis Hendrik.   

 

Keeleoskus võiks olla viimane asi, mida karta 

See, et informaatika õppekava on võõrkeelne, Tõnis Hendrikut ei heidutanud, kuna tema inglise keele oskus oli juba enne suurepärane. Keele sai ta selgeks lapsepõlves ingliskeelseid multifilme vaadates ja enda sõnul ei mäleta ta aega, mil ta seda keelt poleks osanud. „Arvan, et Eesti õppesüsteemis üles kasvanud noortel on piisav inglise keele oskus, et informaatika erialal hakkama saada. Keeleoskus võiks olla viimane asi, mida karta, esimene võiks olla matemaatika,“ muigab Tõnis Hendrik. Matemaatika oli tema sõnul ka ainus tõsine raskus, millega tal õpingute ajal tuli rinda pista. Ületamatu polnud aga seegi.  

 

Hindamatu võrgustik  

Väärtuslikemaks osaks õpingutest peab nooremteadur õpikeskkonda. „See on vaimustav, kui oled ümbritsetud inimestest, kes mõtlevad samadel teemadel: õppejõud räägivad, sära silmis, millestki, mis neile tõesti meeldib, kursusekaaslased peavad loengute vahel temaatilisi arutelusid,“ kirjeldab ta informaatikatudengite igapäevaelu. „Meie erialal õppisid entusiastid, keda ühendas konkreetne huvi. Kursusel oli meid kümme eestlast ja ülejäänud kõik välismaalased. Need inimesed on huvitavad, nad on teistsugused – kõige paremas mõttes. Nendega on inspireeriv rääkida, nende vaatenurgad on põnevad, kuna need on kujunenud teistes keskkondades. Seetõttu on need suhted eriti väärtuslikud.“  

Tõnis Hendriku sõnul on pärast lõpetamist tutvused olemas igas ettevõttes, mis võiks kõnetada, ja kui ei ole, siis on kindlasti keegi, kes teab kedagi, kes teab kedagi. Karjääri mõttes on see ülioluline. „Seetõttu tuleb palju suhelda. Need, kes ei sotsialiseeru, jätavad kasutamata meeletult suure eelise, mida pakub suur kursus, kus tekib kontaktide võrgustik. Õnnetu iroonia on, et inimestel, kes selle kasutamata jätavad, oleks seda tavaliselt just kõige rohkem vaja.“  

Endine magistrant on ise väga avatud – ta on korraldanud tutvumisõhtuid ja rebaste sisseelamist toetavaid üritusi, olnud pidudel ja kohtumistel õhtujuht ning võtnud rõõmu ja põnevusega vastu väljakutseid, mida elu on talle õpingute ajal pakkunud. Näiteks juhendab ta siiani üliõpilaste praktikume. Ta on väga tänulik neile, kes on sellised võimalused loonud.  

Tõnis Hendrik lükkab täielikult ümber levinud arvamuse, et informaatika on kuiv ja tõsine ala. „Vastupidi! Õppijad on rõõmsad, vabad, armastavad nalja teha ja õhkkond on väga hea. Kursusekaaslased olid palju vahvamad, kui ma ootasin, et nad võiks olla,“ tunnistab  doktorant.  

Õpingute ajal meeldisid talle erinevad projektid. „Kuni täidad nõudeid, võid teha ükskõik mida. Tegimegi muu hulgas igasugu totrusi ja see oli meeletult lõbus. Näiteks treenisime närvivõrgu, mis genereeris Eesti räppi – see oli enne ChatGPT-d, mil nii häid lahendusi veel ei olnud, kuigi olime teel sinna. Välja tuli üks väga ropp närvivõrk,“ muheleb Tõnis Hendrik, kes ise suur räppmuusika austaja ei ole.  

Doktorantuuris tegeleb arvutinägemise nooremteadur närvivõrkudel põhinevate lahendustega, mida saaks kasutada näiteks elektritõukeratastes või mis oleksid sobilikud targa linna andmeid analüüsima. „Lõbusalt öeldes mängin närvivõrkudega, mis on igati tore,“ leiab ta.  

Arvutinägemise nooremteaduri arvates on informaatika praegusel ajal kõige olulisem eriala üldse. „Mida rohkem liigume igasuguste nutilahenduste poole, seda enam on vaja inimesi, kes arvutiteadusest aru saavad ja oskavad neid lahendusi luua. Samas on programmeerimine kõige lähedasem asi maagiale: ütled võlusõnad ja siis asjad juhtuvad. See eriala nõuab suurt loomingulisust,“

Tõnis Hendrik Hlebnikov

Samal teemal

Klassiruumi pilt

Matemaatika- ja informaatikaõpetaja magistriõppe infotund 2024

tudengid koridoris

Sel kevadel avab Tartu Ülikool doktoriõppes 189 õppekohta

Students behind the desk

Tartu Ülikooli mängujämm 2024